Viis - Taavi Peterson
Sõnad - Kristjan Kiirats
Ma leidsin kord jälle su kahvatu käe,
kui ärkasid üles sel kevadekuul.
Siis päikene raius su silmadest jää
ja külmunud karjatus sulas su suul.
Sa hetke veel toibusid kevade ees
ja tärkaski elu su põskede pääl.
Tõi lohutust mulle see muie su sees
su sosina viis ja südame hääl.
Ja pealegi mulle kõik tuttavaks said
kõik paigad mis sinust on maha jäänd teel.
Sest tärkasid võidukalt minule vaid
kõik esmased sõnad mis läkitas meel.